Skulptuur räägib: võim ja vabadus

Tallinna Kunstihoones 24.08. - 07.10.2007
Kuraatorid: Kirke Kangro, Elin Kard ja Mari-Liis Tammi
Kas kunst mängib poliitikaga või poliitika kunstiga?
ilmselt rohkem kui teised kujutava kunsti žanrid on skulptuur läbi aegade rääkinud võimust: skulptuur on alati olnud tihedalt seotud väärtuste kinnistamise ja  võimu manifestatsiooniga. Arvukad ideoloogiad on end püüdnud põlistada muuhulgas ka skulptuurivormis ja mida võimsamad on teose mõõtmed, seda tõenäoliselt ilmutab end temas võim – vastuvooluminejail pole olnud mahti oma ideid memoriaalkompleksideks tahuda. Võimu tellitud paatos on hirmutav, ent ideoloogilise pelutavuse kõrval ei pruugi sugugi välistatud olla skulptuuri jõud ja ilu. Ja võim (olgu siis “rahva tahte” nimeline) on ka see, mis laseb püstitada ausambaid vabadusele.
Võim hõlmab võimalust panna teine käituma nii, nagu seda soovitakse, ja sealjuures peab see võimalus olema – vägivalla, ähvarduste või rahumeelse kokkuleppe läbi – aktsepteeritud. Võim püüab end aina legitimeerida, ja üheks viisiks, kuidas oma õigsusest ja seaduslikust vägevusest märk maha panna, on kunst. Võim annab kunstnikule võimaluse end monumentaalsetes mastaapides realiseerida – ja piirab samas tema vabadust. Võibolla võtab ta selle vaid osaliselt, jättes vormi tasandil mõninga hingamisruumi alles. Aga kunst, mis ideaalis kätkeb endas pidevat liikumist vabaduse, muutumise ja uute võimaluste poole, saab kärbitud liiga tihedast kokkupuutest võimuga.
Kui vaba on tegelikult skulptuur? Kas mõne žanri eripära võib ta muuta juba vormiliselt/materiaalselt vähem vabaks kui teised? 20.sajand tõi muidugi suure nihke, muutes kõigi muude piirilaiendamiste hulgas ähmaseks ka skulptuuri piirid, hakates samas ära kasutama iroonia ja huumori võimalusi ka žanri traditsioonilistes vormides.
Milline võim avaldab kunstnikule hetkel kõige enam survet – on see turg, kultuuritööstus või kõrgkultuur kui institutsioon? Kas kunstiinstitutsioon oma hetke eelistuste ja mõtteraamidega võib kunstniku vabadust ahistada või on see pigem heaks pinnaseks, kust tõukuda? Kas skulptuur peaks kandma sotsiaalset sõnumit, lähtuma ühiskondlikust vastutustundest – või ei tohiks ta oma vabadust sellega piirata? Kas poliitilist võimu teeniva skulptuuri ajad on möödas?
Näitus pakub võimaluse nii žanri enesereflektsiooniks kui ka võimu- ja vabaduseteema käsitlemiseks läbi referentsiaalsete, jutustavate ja viitavate teoste ajaloolisel, ühiskondlikul, poliitilisel, filosoofilisel-eksistentsiaalsel tasandil.

Kirke Kangro
 
Näituse raames toimus seminar.
Näituse ja seminari materjalidest anti välja kataloog.

SR_1 SR_2 SR_3

SR_4 SR_5 SR_6

SR_7 SR_8 SR_9

SR_10 SR_11 SR_12